No tõesti, kuradi faking happy hannuca.
Tööl avastasin tõsiasja, et enamus seal töötavatest inimestest on täielikud ajuhälvikud, kelle koljus asetsev roosa lihas on seal ainult selleks, et võimalikke lööke näkku pehmendada. Kui hakkaks kõike detaile üles kirjutama langeksin lihtsalt deprekasse, et selliseid inimesei olemas on.
No türa küll, näiteks see ei ole ju võimalik, et täiskasvanud elektriku hariduse omandanud mees ei oska 100 piires liita ja lahutada. Selle suudan veel andestada, et tüüp hakkas täna ühe teise vennaga arutama, kui palju on 64x5. Mingi 2 minutit läks mööda ja tüüp ütles, et ah vahet poel küll ma kodus arvutan. Sellel hetkel oli see veel naljaks... Igatahes muigasin ja ütlesin, et 320 ja tüübid jäid sellise näoga vaatama, et oot oot mis sa oled mingi inimkalkulaator?
No igatahes täna ladusime jälle neid kuradi betooniarmatuure alustele: ühele alusele läheb 200tk. Igatahes me teeme 40x5 pakid ja tõstame peale. Olime 26 pakki tõstnud ja tüüp hakkas uurima, et palju veel on vaja. Luges ja mõtles - ajude ragin oli peaaegu kuulda - lõpuks jäi mulle lolli näoga otsa vaatama ja ütlesin, et peame veel 14 pakki veel. Ja no poiss oli jälle jummala hämmingus, et kuidas see võimalik on. Umbes, et no esimene kord võis ju lihtsalt jopata, aga täna jälle. Tüüp hakaks igatahes kiitma võ midagi, et ja oskad arvutada jne jne. No mida vittu, kui inimene ei oska lahutada neljakümnest kahtekümmend kuute, siis ei ole ikka ju kõik siin kommunismist läbiimbunud riigis korras. Näidake ette, kust august sellised tulevad ja valan kohe betooni täis.
Koju jõudes tuli meelde, et lubasin emaga kaasa minna linna: koertega arsti juurde vms. Suht vastikud nugised on nad ikkagi.
Igatahes käisime ära ja emale tuli meelde, et pidi maalt läbi minema ja maja projektid läbi vaatama. Küsis siis, et kas ta viib mind vahepeal koju koertega. Kuna kopp oli ikka väga ees ütlesin, et tahaks nagu küll koju saada. No sõitsime natuke veel ja lambist lihtsalt ema ütles, et ei no tegelt tule ikka kaasa, sest no siis tal ka põhjus, et sealt varem tulema hakata - koerad on väsinud vms. Läksime sinna ja no vahepeal pani üks koer sellise peeru, et enne akna avamist ma peaaegu minestasin. Õnneks minestasin täpselt sedasi, et kukkusin nupu peale ja aken avanes - täitsa lõpp, kus joppas.
Maal hakkasid igasugused teemad muidugi peale ja ma passisin niisama kella ja vaatasin, kuidas osutid liikusid. Kokku olime seal vist umbes poolteis tundi, aga no see tundus ikka nii kaua, et nagu täitsa pael.
Kui tulema hakkasime hüppas üks koer juba autosse ja nagu ta istmele maandus vedas põis alt ja kuses auto täis. Aitäh kutsu. Sõitsin pea aknast väljas nagu janune uruguailane, kes üritab keelega vihma püüda. Jah vihma sadas ka muidugi, aga no kusehais oli liiga häiriv, et aken kinni pookida. Sõitsime natuke veel ja vaatasin, et see paksem peni tõmbleb kõhuga ja suust hakkas tal ila voolama. Ei no anna minna. Kõrge IQ'ga nagu ma olen taipasin, et ta hakkab oksendama. Ema viskas mulle mingi 7x7cm zeva softise nagu mingi taskukoer oleks roobertit teinud. Nad on ju fakin saksa lambakoerad. Igatahes pontu ehitas ilusti paki maha ja muidugi hakkas ka see haisema. Tegelt oli natuke koom ka, kui tagantjärgi mõelda. Mitte see, et ta ropsis, vaid see, et ta teisel pool pead täis ribatses. Teine peni hakkas vist kartma või midagi ja oli kuni sõidu lõpuni oma nurgas ning ei julenud iitsatadagi. Ei no elab üle. Õnneks jõudsime varsti koju ja sain sealt piinakambrist tulema. Kujutan ette, et natsid tapsid juute suht sarnaste lõhnadega kambrites, no muidugi ainult ilma akendeta.
Ei tegelt kõige hullem polnud, sest sain ühe toreda tüdrukuga tuttavaks. Suht lahe oli - peenikesed rastad, tattood ja jutt oli ka hea.
Ja õnneks oli kodus 5 liitrine jäätisekarp, mille ma peaaegu ära sõin - jube sitt on olla. Nii sitt, et ei viitsi ennast isegi voodini rullida.
Aga, tänan tähelepanu eest ja nüüd minge kõik ilusti ja hästi sügavale persepõhja, kust ma teid tikutulega otsides ka üles ei leiaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar