Peale lõpetamist oli kodus nagu fakin viru keskuses - kõik kohad olid täis mingeid õnnelikke maltsastid, kellel polnud õrna aimugi, mille kuradi pärast nad üldse nii rõõmsad on.
Õnneks sai eldini ja taneliga natuke normaalset juttu rääkida.
Igatahes umbes 8 ajal hakkasid inimesed ära minema ja ma otsustasin magama minna. Magasin mingi kaheteistkümneni ja ärkasin äkki ehmatusega üles. Tegelt pole mul õrna aimugi, miks ma ehmatasin, aga igatahes üles ma ärkasin. Rääkisin korra gekuga ja jäin magama tagasi, varsti helistas taips ja ütles, et läheks laura juurde.
Kuna kedagi nagunii mingid pisiasjad ei huvita (k.a. mind), ei hakka ka kedagi nendega tüütama.
Süsteem igatahes selles, et minu elu lootused, unistused, ideed, plaanid ja kõik muu suudeti 30 minutiga WC'st alla lasta ja ka kaas löödi vist naeltega kinni. Türa küll. Tegelikult pole mulle kunagi suudetud veel sedasi hinge sittuda. Peale selle, et mul eluisu otsa sai, suutsin ma veel inimese, kellest ma vägagi hoolin ikka nii pikalt putsi saata, et ma ei imestak kui ma enam temaga kunagi ei suhtleks.
Eluisu on küll otsas, aga kuna ma lihtsalt ei sure ju surematu nagu ma olen, siis pean ma lihtsalt oma ajusid edasi keppima kuni lõpuks ma loodetavast kärva. Hetkel on tegelikult kõigest lihtsalt nii pohhui. Praegu on selline tunne, et ma lukustan ennast vist terveks suveks oma tuppa ja hoian ennast eemal kõigist ja kõigest. Varsti tuleb küll jaanipäev, aga see tõotab tulla kõige vittu kukkunum jaanipäev minu elus. Türa ma lihtsalt ei suuda sõnadega väljendada, kuidas ma teid kõiki vihkan. Samas oleks mõttetu enda suvi ära nussida mingite vitupeade pärast. Jubedalt tahaks juba Inglismaale minna ja ruttu siit kommunismist läbiimbunud riigist nahhui lasta. Oleks ainult raha: sõidaks kohe kuskile üksikule saarele ja elaks seal oma elupäevade lõpuni, lootuses, et ma teid türasid enam kunagi ei näeks. Ma suutsin kaotada 4 tunniga rohkem oma neuroneid, kui terve Hiina rahvus oma pika ajaloo jooksul kokku.
Vähemalt saan varsti tööle minna - loodetavasti tööd tehes saab mõtted mujale.
Kahjuks on täna tööpäev 3 tundi lühem. Vittu küll, mille kuradi pärast mul on seda ajukeppi vaja. Türa, kardan suht oma toas olla - tunne on selline, et nagu ma käed klaviatuurilt tõstan, hakkan ma laamendama.
Tahaks tegelt kurb olla ja nutta või midagi, aga kuna mul on nii pohhui, ei suuda ma isegi mitte kurb olla.
No igatahes käige kõik kolm korda järjest putsi ja palun jäägegi sinna ning ärge enam kunagi minu läheduses välja tulge, sest ma vihkan teid ajuhälvikuid lihtsalt nii südamest kui vähegi võimalik. Jah see tekst käib sinu türahiinlase kohta ka, kes sa seda praegu loed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar