Oligi vist teisipäev, tegelt võis olla ka esmaspäev, aga see pole üldse kuigi oluline.
Jõudsin töölt koju, sõin passisin telekat ja kobisin magama. Sain mingi tund magada, kui helises telefon. Paranoiline nagu ma olen, ei julenud algul vastu võtta kuna number oli võõras. Siiski üritasin loota, et keegi pole veel telefoni teel kunagi surma saanud ja kogu julgust kokku võttes vajutasin värisevate sõrmede saatel rohelist nuppu. Suunasin telefoni aeglaste liigutustega kõrva juurde ja mõmisesin midagi. Valjuhääldist kostus midagi sellist:"tšau kallike, tahtsin lihtsalt öelda, et sa oled üks mõnus lontrus...tuut-tuut-tuut!" Muidu poleks ju eriti hullu midagi, aga hääl kõlas nagu oleks see meessoost isikule kuulunud. Vaatamata sellele, et toas oli 29 kraadi, katsid hetkega kogu mu keha hirmukülmavärinad. Mässisin ennast teki abil kookonisse nagu Antarktikasse sattunud siidiuss ja jäin hirmunud silmadega ust jõllitama. Olin sedasi umbes 15 minutit kui kuulsin jällegi helinat. Võpatasin üle kere, sest arvasin, et tegu on selle sama pervoga. Õnneks manas telefon ette nime: Laura. huuh...Vot seda fiilingut sai nimetada kergenduseks.
Anzu oli Laura telefoni erastanud ja otsustas mulle helistada. Üritasin loota, et tegu pole mõne nilbe trikiga selle pervo repertuaarist ja ajasin ennast püsti.
bla bla bla....jne...jne....
Varsti avastasin ennast kuskilt terko tagant koos Laura ja liisaga. Kaasas oli mul seljakott, milles vedeles karp 6 pitsiga ja red bulli 4-pack. Koti sisu vaadates tekkis tunne, et midagi on nagu puudu. Ütlesin, et oleks nüüd veel viina ka, oleks ju peaaegu, et pidu olemas. Äkki helisets telefon(juba 3 kord ühe päeva jooksul. Äge, kas pole?). Andre ütles, et huiavad kert'i ja lauakaga kuskil ringi. 15 min hiljem olid kõik kolm seal. Võtsin tutika pitsi välja ning avasin ka ühe red bulli, et ta ilusti punamütsikesele mu kõhus seltsi pakuks. Varsti olidki punamütsikese kõik kehamahlad ilusti välja imetud. Mingi aja pärast tiksusid sinna veel nele ja karina. Läks veel natuke mööda ning juurde tekkisid ka käver ja getter. Jällegi bla bla bla bla.... Liikusime kert'i poole ja äkki tegid jalad 90 kraadise pöörde vasakule(võis olla ka 270 paremale). Ütlesin, et lasen nahhui ja selgus, et lasingi. Sain veel Laura ja liisaga kuskil kokku ja särki-värki. Lõpuks oli kell mingi 3 ja ma olin üksinda. Teised olid elus, aga nad lihtsalt läksid koju ära. Endal oli ka tegelt vägagi nilbe uni. Koperdasin koju ja kuskilt karu persest ronis välja idee rääkida kuni kella poole kuueni telefoniga. Arvasin, et äkki on hea mõte. Ma eksisin.
Hommikul oli uni suurem kui see sama šampuse kork, mille ma eelmine päev oma aanusesse pista tahtsin.
Täna hilinesin tööle mingi pool tundi, sest tuli koos ühe teise tüübiga mõte enne jaamast käsna osta. Tüüp tuli mulle vastu kilekotiga, milles oli 9 starterit. Okei.
Nägime ühte teist tüüpi ka, kes oleks pidanud tööl olema. Vend oli eile ülemuselse sõnumi saatnud: Täna tööle ei tule. Alkohol pole veel ära lahtunud." njah... ÖÖsel olid kitsed ta Klooga rannast ära koristanud. Poiss ise oli segaduses, sest ta oli oma särgi ära kaotanud... awwww...suht kurb.
Tööl täna jälle üks tegelinski hakkas seletama:
tegelinski: No pinguta, pinguta nüüd.
ma: Vahel võib jõu asemel natuke mõistust ka kasutada.
tegelinski: Sul seda niikuinii ju pole
ma: Ja seda tulb ütlema mulle tüüp, kelle jalanumber on suurem kui ta IQ.
Bhaah, ja oligi korras - kuni päeva lõpuni oli vennike vait.
zuka
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar