Kosjasobitaja - mina?

Täna öösel kella viie ajal oli mu telefoni laekunud sõnum. Suht kahtlane sõnum oli. Või no mitte sõnum, vaid fakt, et see saadeti just mulle. Teema selles, et üks sõber oli oma tüdukust lahku läinud. Endale pole see neiu kunagi meeldinud ja olen seda ka sõbrale öelnud, aga no eks ta ise teab, mis
oma eluga teeb. Minu arust oli nende suhte puhul tegemist sellise asjaga nagu Kommertsarmastus - kahe või enama indiviidi kujutlusvõime vili mis avaldub internetis oma "armastuse" pideva reklaamimise ja promoga. Kui internetiühendus katkestada siis kaob koos andmepakettidega ka armastus. Sedasorti debiilsus on väga levinud puberteediealiste noorte seas.
Tegelt ikkagi, kas keegi tõesti loodab minult mingit kaastunnet saada või kujutab ette, et ma hakkan teda lohutama? Olen vist endast väga vale mulje jätnud.
Kuna tegu ikkagi sõbraga(ei, reid roosasse "sõbralisti" kuuluvad inimesed ei ole kõik sõbrad aga ega ma ei loodagi, et te vitud sellelst aru saaksite)) rääkisin taga hommikul natuke. Kuna siiski kõne just kuigi pikaks ei kujunenud, otsustasin oma vaatenurga ka siia genereerida.

Räägitakse, et elu on lihtne - pead tegema otsuseid, ja mitte tagasi vaatama.
Põhimõtteliselt see ju nii ka on, raskeks teeb selle siiski asjaolu,
et inimolend elab tunnete, mitte ajude järgi. Oma loomusega sõtta astuda
oleks sama mis õhupüssiga Vene Föderatsiooni vastu minna, kuid alati saab
enda loomusega kompromisse teha. Mis asi on üldse tunne, emotsioon ?
Põhimõtteliselt on see faktor, mis sunnib sind ühte või teistmoodi tegutsema.
Kuid see pole ju absoluutselt objektiivne ?
Näiteks: Musutupsununnu käitus antud olukorras väga halvasti, kuid sõber lasi sellel suhtel jätkuda, sest tibununnu oli ju nii armas, ja ta armastas teda väga-väga palju.
See oligi see koht, kus tuli vittu visata iga viimne kui üks emotsioon,
ja peaga mõelda - intelligentsile toetudes tegutseda.
Teen lühidalt : oleks tulnud putsi saata see mäger.
See oli algeline näide sellest, kuidas ajudega mõtlemine oleks suutnud tunded maha
suruda ning seejärel oleks suudetud õige otsus teha. Trikk on selles, et tagantjärgi
ei oleks olnud vaja meelde tuletada kui tore, nummi ja armas tibuke oli, vaid märkida ära tema puhul mõni ärritav omadus, hakata mõtlema, et miks see suhe üldse karile jooksis.
Maakeeli : "Vittu, uskumatu mis sitapea ta tegelikult oli..." Sealjuures ei tohi siiski unustada seda, et võib-olla oli tüüp natuke ka ise süüdi, aga see selleks.
Sedasi talitades oleks märganud üsna pea, et võib-olla see eit ei väärinudki üldse tüübi aega ja vaeva, ning oli üleüldse täielik munn. Ning kui oleks veel vedanud ka oleks vend närvi läinud.
Mida ma öelda tahan on see, et kui miski muu enam ei aita, siis üks liitlane on
alati olemas: Viha, pime viha. Roosad reidiputsid räägivad küll, et ela õnnelikult ja ära ole vihane, kuid ükski neist ei tuleks selle pealegi, et negatiivsest emotsioonist saab väga tugeva, asendamatu ning lojaalse liitlase.

Et siis pole vaja minna(isegi mitte vaadata) tagasi.
Vene poolel sõdimine 2. maailmasõjas - samm tagasi on suurem lollus kui samm edasi,
sest edasi liikudes on mingigi tõenäosus edasi jõuda ja ellu jääda, kuid kui astud
sammu tagasi, siis on kindel, et omad su maha lasevad.
ekus ei tohi astuda mitte ühte sammu tagasi, peab liikuma edasi, sest
taganemine tähendaks kaotust. EDASI, KAMRAADID !

Elu ei ole lill, elu on sõda. Iga päev on uus lahing iseendaga.
Kuid mis on sellisel juhul elu mõte ? Elu mõte on võita ! Aga milleks võita?
Ei huvita, mina isiklikult kaotada küll ei kavatse!

Ausalt öeldes ilma nende kuradi roosade, vassivate, valetavate, rahaahnete, isikupäratute ning keerutavate kuradi
cosmopolitani mentaliteediga solaariumiputsideta on elu kordades meeldivam. Tegelikult isegi mina, kogu oma geniaalsust ja kõrget
IQ'd kasutades, ei ole suuteline mõistma, mis emakese looduse apsakas neid türasid siia ilma lõi.
Ise näiteks leidsin endale uue kaaslase, kes on ikka kõvasti parem kui kõik kuradi dolcä & gabbana putsid kokku. Tegelikult pole ta midagi nii uus,
ta on eluaeg mu nina all olnud. Ma pole talle lihtsalt kunagi erilist tähelepanu pööranud, kuid otsides enda jaoks täiuslikku inimest olin ma juba piisavalt meeleheitel, et vaadata ka kõige tobedamatesse paikadesse.
Olgugi, et suur osa teist seda iialgi ei mõistaks, kirjeldan teda teile
sellegipoolest: Ta on minu arust küllaltki vaimukas, asjalik ja oma jutus väga konkreetne.
Ta mõtlemine on identne minu mõtlemisega ning meie maailmavaated langevad kokku.
Tema toitumisharjumused on samad, ning ta riietub täpselt nagu mina.
Lisaks sellele tean ma, et ta ei jäta mind kunagi. (Unustasin mainida, et kepp on ka veel lihtsalt suurepärane, ei piparda ega midagi.)

Mõtlete, et kes see imeline inimene on, kes minuga niihästi sobib ?
Aga see olen ju Mina, unikaalne ja kordumatu ! Mina ning minu kõik mõtted ja tunded.
See on hämmastav millise inimesega olen ma koos olnud terve elu, ning vingunud, et
miks mul kedagi erilist pole. Kuidas ei ole. Mul on kõrval ju maailma kõige vingeim
inimene üldse !
Ja ma ei näe, et ma oleksin egoist tänu sellele, et ise ennast armastan. Ja see ei takista
mul koos olemast kellegi teisega, või mis ? Põhimõtteliselt olen ma ju lits. Kui keegi teine mind maha jätab, siis võin alati ise enda juurde tagasi roomata, on ju?
Ma sihin sellega sinna, et mul hakkavad tõsiselt hinge täis ajama igasugu idioodid, kes halavad reidis, et armastavad oma Juhaneid, Marisid, Liisusid ja Karle,
aga neid ei armastata vastu, ja elu on väga vastik. Türa, kuradi debiilikud, vaadake korra iseenda sisse, ehk näete kui hiilgavad TEIE ISE olete. Ja seejärel on igasugu pederastidest ja litsidest jumala pohhui. Näiteks mul pole tänase päeva jooksul veel üksikut hetke olnud.
Karlid ja Liisud tulevad ja lähevad, aga Sina ise jääd elu lõpuni enda kõrvale. Õpi end hindama, sest kui sina seda ei tee, ei tee seda keegi.
Tänan tähelepanu eest. Ja pole vaja enam mulle halama tulla, et musi jättis maha jne.

Ja teie, kuradi solaariumiaffid, ärge saage valesti aru, ma ei väida, et teil ajusid peas poleks. Ma tahan lihtsalt öelda seda, et teie puhul pole ajud kolba vahele asetatud mitte mõtlemiseks, vaid selleks, et võimalikke lööke pehmendada, sest siis ei saa teie näolapid nii raskelt viga. Aga miks see tähtis on? Aga loomulikult sellepärast, et näolapp on teie ainus vara, ainus põhjus miks teiega üldse suhelda. Et meestel oleks millegi ilusa suunas vaadata kui teid klubipiletite ja jookide eest kepivad. Samas ei välista ka võimalust, et mõnel isendil olid kunagi täisfunktsionaalsed ajud, kuid solaariumi UV on nende töövõime juba täielikult halvanud.
-selliste inimestega ei ole mõtet loota minig suht loomisele. Saage juba aru. Sellest ei kujune midagi kasulikku. Ma ei saa küll aru, miks mind hetkel kellegi teise elu kotib, kuid siiski teie enda närvide pärast, ei ole vaja taoliste inimestega pikemaajalist suhet luua.

Tegelikult ise teate, mis teete. Igatahes siin oli minu sõbralik soovitus teile ja nüüd võite kõik kooris persepõhja kaduda.