Vastukaja

Avastasin orkutist scrapi, mille oli kirjutanud mu õde.

Välja nägi, siis selline:
tore on avastada oma noore venna juures kirjutaja andeid (su blogi oli vägagi huvitav lugeda, kuigi ma tuletaks meelde, et seda saavad ju KÕIK lugeda, k.a. su töökaaslased, aga nagu ma aru sain on sul nagunii kõigest pohhui). Mis mu kingadesse puutub st üldse jalanõudesse, siis jah pean nõustuma, nende jaoks oleks mul varsti oma tuba vaja.
Aga su sõnakasutus?! No anna andeks, mis ma kõike teada ei saanud.
...njah ma ei viitsinud kõike läbi lugeda, vb oleks enda kohta sealt veel nii üht koma teist huvitavat leidnud.

Arvan, et mul on paljugi, mida keegi teist veel avastanud pole ja kujutan ette, et nii see jääb veel üpriski pikaks ajaks.

Seda saavad tõesti kõik lugeda, kuid...
Need tegelased, keda ma siin blogis halvas valguses olen kajastanud ei oska ju isegi 100 piires liita, mistõttu kahtlen, et nad ka lugeda oskavad või näiteks arvutit kasutada. Võib-olla nad siiski saaksid sellega hakkama, aga täpselt, miks see minu perset peaks torkima. Las loevad. Ega ma kade ei ole. Avalikus laimus nad mind süüdistada ei saa, sest pole maininud ühegi oma töökaaslase nime, elukohta vms. Pealegi ei ola ma kirja pannud ka koha nime, kus ma töötan.
Võimalus nr 2 oleks vist see, et nad solvuvad ja saavad mu peale tigedaks. Ja jällegi - pole nagu minu probleem ju. Kui tegu oleks mulle mingite lähedaste inimestega, siis äkki isegi morjendaks, kuid antud juhul kui mingi suvaline vanja on mu peale vihane, siis ega ikka ei kotti küll.

Kui sõnakasutuse all on mõeldud mu ropendamist, siis mainiks siin edaspidiseks kõigile teile munajoodikutele ära, et keegi ei sunni teil seda lugeda. Kui ise siia sattusite, siis kannatage ka tagajärgi(lapsepõlvetraumad äkki), ega te ei pea igale lingile klikkima, mis teile ette satub. Ja kui teie süütud lehmasilmad minu väljendusviisi ei suuda vastu võtta, siis ronige nurka ja lugege telefoniraamatut, sest see ei tohiks teie hella hinge niiväga haavata, ignorantsed ja konservatiivsed sitapead nagu te olete.

Ise arvan, et selle läbilugemisel vist midagi eriti mu õdede kohta ei tohiks siit leida, kuna ma näen neid üpriski vähe ja pole olnud nagu midagi eriti kirjutada.
Igatahes kirjutan siia täpselt seda, mida ma antud hetkel tunnen.
Mõni tekst võib olla tõesti mitte just eriti adekvaatselt kijutatud, kuna olen siiski unustanud ratsionaalselt mõelda ja tuginenud emotsioonidele. Aga kuna tegu on siiski minu enda blogiga, siis ei ole see teie asi öelda, mida mina siia kirjutada tohin või ei tohi.
Antud teks ei käi mu õe kohta, kes selle kommentaari pani, vaid, teie, kes kavatsevad siia kunagi võib-olla vinguma tulla.

Btw mainiks ära, et nädalavahetus oli umbes 3 korda rohkem võimendatud kui oskasin seda alguses ette kujutadagi. Algus oli isegi lahedam, kuid pärasti kiskus ikka suht võssa, siiski teile türblitele ma seda rääkima ei hakka, sest see tekst läheks liigagi pikaks, tõenäoliselt läheks ka blogspot lihtsalt katki ja muidugi ka klaviatuur.
Ja pealegi vahel on palju parem midagi enda teada ka hoida, kui kõva häälega linnapeale kuulutama minna.