Enne teema juurde asumist kriban siia mingit muud paska ka.
Hakkasin eile just magama kobima, kui äkki msn'i aken lahti hüppas ja üks tegelinski korra välja kutsus. Olin mingi pool tundi ja tahtsin koju kobida, et lõpuks ometi saaks silmi kauem kinni hoida kui 0,2 sekundit. Aga nagu arvata võib, siis ega see mul muidugi ei õnnestunud, sest ma olin paar päeva tagasi mingi unesegaselt emale lubanud, et lähen temaga koos koertega loomaarsti juurde.(hui julgen enam mingeid faking lubadusi anda)
Ei, aga tegelikult eks ma oleks ikka läinud, vist. Sest kedagi teist eriti nagu välja polnud pakkuda ja ilma, et keegi neid elukaid kinni hoiaks, ei ole lihtsalt võimalik autoga sõita. Igatahes käisime ära ning õnneks olin juba seitsmeks kodus tagasi.
Sellel hetkel jõudis mu, antud hetkeks juba hauda vajunud, ajurakkudele kohale, et see imeline plaan, millest ma nii kaua unistanud olen, saab lõpuks ometi tõeks - jah, ma taipasin, et ma saan magada. Mul käisid külmavärinad üle terve keha ja organismi vallutas totaalne eufooria. See oli vist esimene kord elus, kus ma tundsin ennast üksi olles õnnelikuna. See oli midagi nii erilist, et teile lahmootinitele ei suudaks ma seda ka kätega selgeks teha. Ja selleks kulus lihtsalt 7 päeva, igal öösel max 2h und, 5 päeva räiget piina ja 1.680 g koffeiini.
Igatahes sain ma peaaegu 12h magada kuni äratus röökima hakkas. Tegin silmad lahti ja algul oli mingi totaalne segadus - ma ei saanud aru, et miks ma kodus olen. Kuna äratus helises, taipasin, et järelikult on hommik ja ma peaks nagu tööle kobima, kuid see, et ma enne tööpäeva kodus magasin oli midagi suht imelikku. Lõpuks taipasin, et kuna ma öösel nii sügavalt magasin, siis ma lihtsalt ei olnudki kuskile läinud ja selle resultaadina ma kodus ka ärkasin.
Kusjuures tööl oli isegi kergem olla kui muidu. Btw - tööle on juurde tilkunud mingid ka suht normaalset tüüpi, kellega saab isegi midagi rääkida, mis ei tekitagi blokki vms.
No nii, jaa nüüd teemast. Anomaalia seines selle, et ma lähen tööle poole kaheksaks. Ehitasime seal koos ühe teise tüübiga ja see küsis äkki, et mis kell on. Suht lambist ütlesin, et eks ta mingi üheksa on, kuid siis sama lambist parandasin ennast, et ei tegelikult vist ikka 08:57. Siis võttis tüüp telefoni välja ja vaatas: 08:59. Hmmm... no peaaegu. Võtsin enda telefoni ka välja ja minu kell oli 08:56 ning kahe sekundi pärast täpselt 08:57. Seega sain oma kahtlustele jällegi kinnitust - ma ei ole normaalne. Te sitapead ütlete nagunii, et see oli mingi joppamine või lihtsalt ei usu, aga teate mis - mul jumala pohhui, mis teil seal kolba vahel toimub.
Enne kui oma sõrmejälgede klaviatuuri külge kulutamise lõpetan mainiks veel ühe asja ära.
Nimelt ma vaatasin täna, et mu kaunteri numbrid on suurenenud. Teema igatahes selles, et järelikult on siia lehele inimese sattunud(vbla lihtsalt mingid spambotid ka, aga kahtlen, et mõni bot nii loll on, et siia satub. Seevastu inimesi on küll piisavalt idioote). Igal juhul, et nahhui te siit tahate? Türa kui meeldib, tehke ise blog ja käige palju tahate! Miks te just seda konkreetset lehte hoorama peate?
Mina ju ei käi teil koguaeg kodus mingit telekat passimas või lehte lugemas(va ühe teatud inimese juures, aga tema siinkäimise vastu pole mul midagi), olgugi, et teil alati uks lukus pole. Zuka
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar