Libedat tera

Eilne päev trumpas ikka kõik eelnevad läbielamised suht üle. Ja seda nii negatiivses kui ka positiivses mõttes.
Kuna see, mis toimus oli ikka väga faking sürr, siis mingeid detaile ma teile siia genereerima ei hakka.
Igatahes ise olen peaaegu korras kui välja arvata, et parem käsi on tiba paistes ja katki ning selg valutab nagu oleks seebiga neerupeksu saanud.
Närvid oleks praegu sama krussis nagu Märtini auto esivedrud, aga õnneks ei säilinud mul peale eilset orgiat mitte ühtegi närvirakku. See on tegelikult fain, et mul on nüüd rahakotis rohkem pappi kui kehas närvirakke. Keegi teine ju hui saab sellise asjaga uhkustada. Oma armsa koolilõpusõrmuse olen ka suht koledaks vorminud.
Kuni eilseni polnud mul vist mitte ühegi konkreetse inimtüübi vastu mingeid tundeid, kuid kui nüüd aus olla, siis tänase seisuga ma suht ei salli emosid. Seega kõik kulla lihunikud: tehke või ärge tehke oma eluga, mida iganes soovite, aga kui mõni teist minu juurde kehamaalinguid tegema tuleb ja mult mingit kaastunnet ootab, siis pigem toon teile suurema noa, sest kui inimese elumõte on see, et teised teda haletseksid, tema kurva elu pärast, siis sellel eksistentsil küll mingit mõtet ei ole.
Jah, emod, hakkige terviseks.
Peaaegu läksin ühe suht hea sõbraga kaklema. Õnneks just enne õue minemist põles viimane närvirakk läbi ja suutsin taastada ratsionaalse mõtlemise.
Tegelt iga tüüp, kes natukenegi häiris sai ikka paraja vihalaviini kaela. Aga noh eks nad elavad üle. See igatahes jällegi näide sellest, et emotsioonid toovad rohkem kahjukui kasu. Kui suudaks veel oma viimase tunde, mis juba liigagi kaua mulle hinge nussinud, ka likvideerida, siis oleks ju täitsa fain. Siiski, vahel on see fiiling päris mõnus. Nahhui on inimestel tundeid vaja. Saan aru, et sellised füüsilised fiilingud nagu soe, külm, terav jne, aga no näiteks õnn, viha, kurbus no nahhui. Emod tunnevad isegi juba enamuse maailma rahva eest piisavalt.

Türa kui hull päev ikka eile oli.
Praegu neelan mingeid küüslaugu leibu ja soolapähkleid koos vichyga. Kui aus olla, siis üldse ei sobi kokku, aga no sõja aeg - pole valida.

Muidu oli plaan homme viitekümmet kopikat vaatama minna, aga kuna ei õnnestunud üht tüüpi eriti kätte saada, siis see jääb lihtsalt ära.
Eks see kopikas suht üles haibitud kommertsstaar on, aga no parem ikka kui kodus minesweeperit mängida ja tolmuimejat kabistada.

Üldse ei oska olla. Väga imelik on. Fakk, suht masekas tuleb peale kui üle tunni aja järjest kodus olla vertikaalses asendis.


Tunnen ennast nii kuradi kahtlaselt, et ma ei suuda isegi mitte vihane olla. Midagi on ikka väga kreenis.

Tänase lõpu pühendan tätoveerijatele, maalritele ja muudele nüsijatele.
Et siis jämedat veeni teile ja tera kätte.
Over and out.