Perkelä

Kui hommikul silmad lahti tegin, sest keegi mu uksele koputas, oli kell umbes 9.
Uni ruulis veel suht sajaga, kuid otsustasin ennast siiski vertikaali vorpida ja koolis toimuvaks ajudekeppiks valmis seada. Hea seegi, et õde mu üles äratas, sest telefoni olina ma ruttu kinni pannud, kui ta helisema oli hakanud, ja kuskile elu sügavusele madratsi alla peitnud. Kooli jõudsin isegi kuskil teise tunni lõpupoole. Aeg venis nagu jäsemeteta pensionär mööda tuletõrjeredelit.
Mingil hetkel kui vahetunnis istusin, lipitses mu juurde direktor. Hakkas rääkima, et miks ma enam nii tihti koolis ei käi kui varem ja miks ma enam nii tore ei ole kui varem. Veel tuli midagi sellist, et kui ma enda pärast ei viitsi koolis käia ja õppida, et las ma siis käin oma ema pärast, et tal ju tore vaadata, kuidas pojake koolis käib. No kust tuleb selline väärastunud mõtlemine? Ütlesin otse, et ei viitsi eriti oma ajusid keppida ja kui väga üle viskab, et eks siis vahel lasengi koolist leekima. Tore pole ma selle pärast, sest ma ei salli mingit faking teesklemist ja teiste inimeste ees pugemist(vahel siiski saab tunnis mingile õpetajale rõvedalt pugeda, kuid see ei tähenda, et ma talle jubedalt meeldida üritaks, vaid lihtsalt on kooma vahel õpetajal sellise jobu mängimisena tuju heaks teha(mitte, et mind nende tujud kotiksid, aga kui õpsil on tuju hea, ei hakka ta ka minu ajusid pidevalt viilima)). Isegi olen vist eelmistel aastatel direle liiga palju tere öelnud vms, sest ta kirjutas mulle kunagi isegi e-kooli kiituse. Sellel hetkel taipasin, et midagi on ikka väga valesti - egoistlik munna, nagu ma olen, saab kiituse? For flying fuck, mis siin riigis viga on? Pikema arutluse järel taipasin, et antud juhul oli isegi viga vist minus või täpsemalt minu suhtumises. Järalikult oli vaja seda muuta. Ja siiamaani on kõik ilusti toiminud - pole ühtegi kiitust enam saanud. Siis veel see teema, et ma kellegi teise pärast koolis käima ja õppima hakkaksin?!? Täitsa putsis ju! Mina, kes ma ei viitsi isegi iseenda pärast munnigi liigutada, peaksin hakkama kellegi teise pärast seda tegema? Seda enam, et ma olen totaalne egoist. Kui ma niisama kellelegi ei meeldi, peaks hakkama tegelema selliste asjadega, mis kellelegi meeldiva??? Huiatki ma ju hakkan! Türa, kuidas ma vihka sellist mentaliteedikriisi. Kõik peavad ennast koguaeg, kas väliselt või kuidagi muud moodi muutma, et kellelegi meeldida. No, mille karutupe pärast peaks mind kottima kui ma kellelgi sellisena ei meeldi nagu ma olen. Vähemalt olen ma ise rahul ja muu on ju jumala pohhui. Aga persse sellega, te nagunii sittagi mõikama ei hakka.
Igatahes pidi mul olema 8 tundi. Istusin kõik isegi ära ja selgus, et peale seda oleks tore minna aulasse carlose juhtimisel trainspottingut vaatama. Pilt oli juba isegi parajalt ööbikuse lennanud ja see teada oli nagu kolakas meetrise neegri munniga lagipähe. Kuna film siiski suht hea ja väljas oli selline ilm, et jalgsi kojukõmpine eriti ei imponeerinud, otsustasin muuvivilmi vaatama minna.
Magama vist isegi kordagi ei jäänudki, seega nagu täitsa možna värk ju. Ja nüüd igatahes olen ma siin - kodus - lõpuks ometi.
Türa küll, ma ei saa enda finantsseisude juures selliseid 10-tunniseid koolipäevi lubada. Sellistel päevadel kaob raha nagu viimane puravik imre kose köögist mükoloogide reivi ajal.