Uni taob round-house kickidega näkku nagu chuck norrise kuri kaksikvend. Lootusetu tunne on ikka täiesti, tahaks ainult õues passida ja kiviotsas tobernikut kimuda. Kael on ka eilsest rummu karjääri vetehüpetest nii kuradi valus, et keerata saan ennast istudes ainult koos tooliga. Hea vähemalt, et see tool keerleb oma jala otsas.
Inimesed on ka täna kõik nagu mingid kuradi suhtlemisvajadustega piidrid. Kaks varianti, kas tulevad ja hakkavad rääkima oma elulugu, mille hulka kuulub siis kogu laks - mis tööd teevad, mis haigused neil olnud on, lapsed, isad, emad ja no ikka täispakett. Või siis teine variant, et tulevad ja kisavad ja ajavad mingit täiesti debiilset mulli suust välja ja vaidlevad vastu ka veel. Ühesõnaga täitsa putsis grupeering.
Peaks ikka vist tobile minema.
Bye!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar