Linnaläbu.

...Kodus passisin natuke niisama ning sain siis Lauraga kokku. Ta pidi varsti piritale pakkima hakkama ning kobisin sealt minema. Laulasmaalt pidid paar tegelast keilase tulema mingi tunni pärast ja mõtlesin, et käin vahepeal korra kodust läbi ning siis jaama. Jaama koperdades mõtlesin, et helistaks korra keila rahvale ning kui telefoni välja võtsin tuiasid kohe vastu ats, taips, pets, künnapas ja juss. Varsti voolis ka chris kohale ning liikusime keskale. Keskal olid rass, inx, andre ja viik, kellel paar poolest punamütsikest kaasas. Passisime seal ning libistasime alajahtuvust eemale peletades etanooli. Mingil ajal hakkasime andrega alibi poole liikuma, et ta seal korra telefoni laadida saaks. Suht sellel hetkel kui kohale jõudsime pandi alibi kinni ning viimased inimesed ronisid sealt, gravitatsiooni vastu võideldes, välja. Tom tuli ka just seal ning jäin taga veel sinna seletama. Mingi suht koguka kehaehitusega slaavikodanik tuli ka sinna. Küsisin talt suitsu ning ta hakkas mingit venekeelset juttu rääkima. Aru ei saanud igatahes sittagi ning ütlesin, et ja njee gavarjuu po russki. Ei saanudki aru, kas teda hakkas see häirima, et ma po russiid ei oska või tekkis tal mingi muu problee. Igatahes tundus, et ta hakkas jalgadega tõmblema nagu oleks lüüa üritanud. Võib-olla oli lihtsalt tal liba, aga jalad tal igatahes all ringikäima hakkasid. Tom tõmbas ta kaasa ning nad panid ajama. Andre karjus samal ajal mu telefoni peale selise kerge 120 detsibelliga. Varsti selgus, et mul on seljas kott, kuhu olin poetanud ühe aramise. Eks see suht masendav oli, aga no vähemlat midagigi. Trampisime kevasse ja ostsime mingi pealeka. Kevas oli veel serka ning tiksusime tiba seal. Varsti helistas palta ja ütles, et tulevad safkaga sinna. Olidki kõik kohal ning hakkasime jooki lahendama. Liikusime tasapisi eemale ja saime veel annika, kadri, fredi ja ... kokku (võib-olla oli keegi veel).
Vahepeal kui kataga rääkisime oli kellegi käest falck aramise sisse vehkinud. No fakit.
Varsti oligi rahvas laiali haihtunud ning libisesime andrega ka tasapisi pargi poole. Pargis tiksusid rix, anksu ja veel mingid klemmid. Kuna kõigil oli suht mingi "lähme kõik ilusti koju tuttu" plaan, hakkasin eemale liikuma ning helistasin Laurale. Sain taga korra kokku ja pidin jällegi korra kodus chillimas käima. Enne, kui Laura poole kõmpisin ja samal ajal telefoniga rääkisin, õnnestus ühel vahval veekamakal enda libeda pealispinnaga täpselt mulle jala alla ronida, mille resultaadina ma ilusti külili laksatasin. Kuna üks käsi oli koos metsasarvega kõrva ääres ja teine stiilselt taskus, ei õnnestunud kuidagi obadust pehmendada ka. igatahes hüppasin püsti tagasi ja hakkasin kohe edasi liikuma, ise samal ajal telefoniga rahulikult edasi rääkides. Mingi 5 meetri pärast selgus, et telefon oli käest ära lennanud ning maha kukkunud, mistõttu rääkisin ma suht koht oma käega. Õnneks oli kell kuskil 4 öösel ja palju aktiviste ümbruses ei olnud, kes muidu oleks kohe kuskile polsterdatud seinade vahele mind tõenäoliselt saatnud. Kui uuesti kodu poole raalisin õnnestus mul jällegi täpselt sama koha peal, sama moodi känkrasse panna. Seekord olin ma igatahes oma haaret parandanud ning telefon jäi täiesti kätte ning teine osapool vist ei saanudki aru, et ma vahepeal mingit vaagnamurru konkurssi tegin.
Ei aga tegelikult mõte ikka üldse ei jookse ja ega eriti midagi kritseldada ka ei viitsi. Amn, et bla...või...oot...suht mingi....ei mäleta....aaaa....right....minge vittu!